Meie pulm

Ma olen juba tükk aega tahtnud seda postitust kirjutada, aga lihtsalt ei oska. Kuidas panna sõnadesse seda tunnet, kui su elu kõige suurem unistus on täitunud? Miski, millest oled unistanud ja mida nii väga lootnud juba pisikese tüdrukuna? Ja kui see siis ükskord täitub ja veel paremini, kui unistada suudaks, siis olengi lihtsalt sõnatuks jäänud. Seega alustasin lihtsalt piltide jagamisest.

Ma olen abielus maailma parima mehega. Oma elu armastusega. Mehega, kelles on koos absoluutselt kõik parimad omadused, mida ühes inimeses ette kujutada võiks.

Me planeerisime oma pulma sel suvel, kuid tänu selle aasta asjaoludele ja läbielamistele lükkus see edasi sügisesse. Aga lõpuks seda tundelisem ja ilusam oli kogu see päev.

Me planeerisime vaikset registreerimist kahekesi. Mu mees arvas, et ma tahan suurt ja uhket pulma, sest sellest olen ma ju alati unistanud. Aga ma ütlesin, et ma olen unistanud abielust, mitte pulmadest. 🙂 Seega me otsustasime registreerida kahekesi ning tähistada seda päeva vaikselt koos sõprade ja perega. Kuna me planeerime edaspidi kindlasti ka kiriklikult oma abielu laulatada, siis saab ka suurema peo korraldada, mida mu mees samuti juba päris detailselt planeerinud on. See on lihtsalt nii ilus, kuna kui me kohtusime, ei uskunud ta abielusse ning uskus, et tema küll kunagi ei abiellu. See, kui palju on ta muutunud, on täielik ime.

See, mis paberimajandust ja bürokraatiat me läbisime, et jõuda sellesse punkti, on uskumatu. Meie teekond koos on algusest peale olnud täis täielikke imesid. Kõik lihtsalt laheneb, ükskõik kui võimatu olukord olla võib. Paar päeva enne pulma helistasid mu sõbrannad õhtul ja ütlesid, et nende pulmakink meile on fotosessioon Roosi Sõsa juures. Sama fotograaf, kellega tegime täpselt aasta tagasi Keila-Joal imeilusaid pilte lihtsalt Fabianiga kahekesi. See oli maailma parim kingitus!! Nagu nad ka ütlesid, siis kui sul pole ilusaid pulmapilte, siis kas sa üldse abiellusid? Pildid on mulle ülitähtsad!

Selle selfie ma tegin vahetult enne registreerimise tseremooniat enda rahustamiseks, kuna ma olin nii viimseni närvis! Me mõtlesime varem, et Fabian on see, kes on sel päeval närvis, aga tuli välja, et oli täiesti vastupidi. Tema oli täiesti rahulik ja pidi hoopis mind maha rahustama.

Ma veetsin pulmale eelnenud öö oma vanemate juures, kuna tahtsin teha rahulikult näo – ja juuksemaski, pediküüri, keerata rulle pähe ja peamiselt selleks, et ilmuda sel päeval tema ette ilusana ja valmis. Ta ei olnud mind ka selles kleidis varem näinud.

Kleidi leidsime mõned päevad varem täiesti juhuslikult. Ma ei tahtnud täiesti klassikalist pulmakleiti, kuna tahan selle jätta laulatuse jaoks. Ja õige kleidi leidsime lõpuks Kleidibutiigist ja see oli nagu mulle selga valatud. Nii ilus, mugav, pidulik ja naiselik. Kohe, kui seda nägin, teadsin, et selles kleidis ma tahan abielluda.

Minu pruudiloor oli kingitus Fabianilt. Ta õmbles selle nullist käsitsi eelmisel õhtul. Selle asemel, et pidada poissmeestepidu, otsustas ta olla terve öö üleval ja õmmelda mulle loor. Ta kinnitas selle ühe juuksekaunistuse külge, mis mu ehtekapis oli ja mida ma kunagi ei kasuta. Ja välja tuli midagi nii ilusat..

Ja mulle nii meeldib, et mul on see igavesti alles ja kunagi saan selle kinkida Lunale ja rääkida juurde selle loo.

Meie registreerimise aeg oli hommikul. Kohapeal oli mu pere ja Fabiani parim sõber oma elukaaslasega. Ja vahetult peale registreerimist läksime kohe pildistama. Muidu oli sel päeval pilvine ilm, aga täpselt samamoodi nagu eelmisel aastal meie pildistamise ajal, tuli just selleks ajaks päike välja ja ilm muutus imeilusaks.  See pildistamine oli nii lõbus, kerge ja tore. Me lihtsalt naersime ja lõbutsesime kogu aeg. Kõige imelisem päev üldse.

PS! Sõrmused!! Me mõlemad soovisime hästi klassikalist kuldsõrmust. Ma usun, et abielusõrmus peaks oleks ilma kivide ja kaunistusteta. Ja me saime kõige erilisemad, hindamatud sõrmused, mida ette kujutada saaks! See oli minu vanemate pulmakink.. nad kinkisid meile oma abielusõrmused! Me käisime neid kullassepa juures parajaks tegemas ja lihvimas, et oleksid nagu uued. Minu ema ütles sõrmuseid üle andes “need on meid nii hästi teeninud ja teenigu nüüd teid sama hästi”. 

Peale pildistamist läksime kõik koos Kadrioru Katharinenthalisse, et tähistada, kokku lüüa ja süüa. Fabian ütles imeilusa toosti ja oli tõeliselt tore olla koos oma pere ja parimate sõpradega, lihtsalt lõbutseda ja naerda. Mind tabas seal tõeline rammestus ja pingelangus ja ma pidin laua taga magama jääma.

Koju jõudes puhkasime natuke, katsime rikkaliku laua ja ootasime oma parimaid sõpru külla. Kogu see päev ja õhtu kokku tuli kõige ideaalsem pulm meie mõlema jaoks. 

                        Emotsioonid vahetult peale registreerimist