Esimesed nädalad neljakesi
Mõtlesin võtta natuke aega ja panna kirja mõned read sellest, kuidas on edenenud meie esimesed nädalad neljakesi ja eriti sellest, kuidas Luna on kohanenud väikese õe tulekuga. Paar inimest on küsinud, et kas Luna on olnud armukade ja kas tal on olnud raske. Lühike vastus on: ei ole üldse.
Eks me ikka arvasime ja valmistusime selleks, eriti kuna väljastpoolt kinnitati kogu aeg, et väikese beebi tulek perre on vanema lapse jaoks nii raske elumuutus ja tema reaktsioon võib olla halb. Igatahes meil on olnud vastupidi. Hetkest, kui ta beebit esimest korda nägi ja tänaseni, kui oleme juba varsti pea kuu aega neljakesi olnud, on ta olnud oma õekesele teise ema eest. Temast õhkab ainult ja üksnes armastust ja hoolitsust. Ainus, mille pärast mina muretsesin, oli, et Luna ootab väikest mängukaaslast. Tema õhinast sain aru, et ta arvab, et kui õde välja vupsab, siis hakkab kohe mööda tuba ringi jooksma ja pätti-politseid mängima. Aga see oli ka asjatu mure, Luna võtab oma õekest täpselt sellisena nagu ta on – pisike, abitu beebi, kelle eest tuleb hoolitseda ja keda õrnalt hellitada. Ta oskab juba teda rahustada nutuhoost, vahetada mähet ja niisama lõbustada. Tänu sellele on esimesed nädalad olnud ilusamad ja kergemad, kui ma oleksin osanud oodata ja loota.
Ma ise arvan, et üks kindel asi, mis on kaasa aidanud, et Luna jaoks on kohanemine olnud nii kerge ja rõõmurikas, on kuna ta saab endiselt rinda. Imetamine on tõsiselt kodurahu päästnud. Raseduse ajal ütlesin talle tihti, et kui õde sünnib, on emmel jälle väga palju piima ja tema saab ka seda, see pole ainult õe jaoks. Ta oli nii rõõmus ja ootas, rääkis õhinaga, kuidas ta hakkab õega koos tissima. Esimestel nädalatel peale lapse sündi andsin Lunale rinda sama tihti, kui beebile endale (ainult mitte öösel loomulikult). Tänu sellele ei ole ta tundnud end kordagi väljajäetuna. Ma ei oodanud ka kui ta tuleb küsima, vaid pakkusin ise.
Kõige ilusamad on meie õhtu- ja hommiku rutiinid, mis kujunesid kohe alguses välja. Õhtul lähme varakult kõik koos voodisse, kus annan rinda korraga nii Lunale kui väikesele õele. Imetamise ajal nad vaatavad teineteisele otsa ja Luna hoiab kätt õe ümber või silitab teda õrnalt. Kui beebi on uinunud, panen ta voodisse ja Luna kustutab ise öökapi peal põleva soolalambi ja ronib üles oma narivoodisse. Palub, et ma tuleksin hiljem tema pead silitama kui saan, kuid tavaliselt uinub ta umbes 10 minutiga ja magab juba sel ajal. Igal õhtul, enne uinumist, palume vabandust kui oleme teineteisele tahtmatult haiget teinud. Ma vabandan tavaliselt Luna ees nende hetkede pärast, kui ma pole jõudnud temaga mängida nii palju, kui ta tahaks ning olen teda keelanud tegemast asju, mida ta tahaks. Alati, kui seda ütlen, vastab ta kohe „ei ole midagi emme” ja annab mulle musi. Aga minu jaoks on ikka oluline seda öelda. Ütlesin ka talle, et mina teen ka vigu, aga oluline on, et ta alati teaks, kui väga ma teda armastan. Ütlen ka talle tihti aitäh, et ta on mind enda emmeks valinud ja kui õnnelikud me oleme, et ta on meiega.
See harjumus hingel olevaid asju ära rääkida või vabandada enne magama heitmist algas suvel, kui magasime telgis. Igal õhtul telki minnes vaatasime Lunaga tähistaevas tähti. Ühel õhtul, kui seda tegime, ütles ta „palun vabandust, et ma eile su peale kuri olin”. Ja märkasin, et ta tihti vabandas kunagi juhtunud asjade eest just enne magama minemist.
Hommikul ärgates ronib ta kohe oma narivoodist alla meie kaissu. Mahutan ta enda kõrvale ja kaisutame/annan talle rinda. Tavaliselt räägime midagi ja ta on alati väga heas tujus. Beebi magab tavaliselt siis veel ja meil on see hetkeke omavahel kaisutada. Kui õeke ärkab, hakkab Luna teda kohe kallistama, musitama ja räägib temaga nii nii hellalt. Ta räägib oma õekesega täpselt samamoodi nagu mina. Nii palju armastust, siirust ja õrnust, mitte mingit kadedust ega muud negatiivset tunnet. Hommikud algavad alati aeglaselt, rõõmsas meeleolus ja naeruga.
Meil Lunaga on omavahel väga palju lähedust ja armastust. Igapäevased komplimendid, armastuse avaldamine ja teineteisele väljendamine, kui hea on koos olla ja kui palju teineteise elu rikastame. Näitan ise üles huvi temaga olla, mängida, rääkida, kallistada enne kui ta seda peab küsima, nii ei tunne ta puudust lähedusest. Ta on ka alati olnud väga suur üksi mängija ja väga hea kujutlusvõimega laps, laulujupi saatel võib ta tundide viisi üksi mängida, seega ei ole tema jaoks raske sisustada oma aega samal ajal, kui beebiga tegelen.
Nii imeline, et te olete ja südamest aitäh, et jagad! Annab lootust ja usku uude reaalsusesse ja õnneliku pere võimalikkusesse nii paljudele❤️
Soovin teile kõike kõige paremat!
Armastuse ja tänuga
Stella
Nii ilus, aitäh!
Nii tore ja malbe lugemine 🤍
Kahju, et paljud pered kogevad vanema lapse armukadedust. Meil on kolm last ja kordagi ei ole beebi suhtes halbu tundeid väljendatud. Teise lapse sündides, ütlesin kroonprintsile, et tema saab endale vennakese ja et temaga kohe mängida ja joosta ei saa küll aga saab temaga jutustada ja kaisutada jne…ja kolmas on õeke ja vennad on teda ka ikkagi algusest peale hoidnud.
Jõudu ja mängulusti teile.
Nii ilus postitus, aitäh! Käin siin leheküljel ikka põnevusega uurimas, et äkki oled midagi kirjutanud ning suur oli mu rõõm seda kirjatükki nähes 😍
Nii tore kuulda! Tõesti postitan liiga harva. Proovin rohkem 🙂
Nii imeline on seda lugeda kui lapsed armastuses ja turvatundes üles saavad kasvada!
Kui armas ja inspireeriv pere!
Õnnitlused uue elu puhul!
Küll aga panin tähele, et Lunat hoidsid nö varjul, ka kirjutasid, et ei soovi näidata vastsündinut sotsiaalmeedias, eriti silmi. Uue beebiga oled olnud palju avalikum. Millest see muutus? 🙂